Kus me oleme, kui me teeme asju mida me ei mäleta? Kus me käime ja kes meie tegusid teeb? Kes indiaanlased kanuust välja ajas?
Põhja-Ameerika pärismusrahvaste mütoloogiast pärinev triksteri arhetüüp näib olevat indiaanikultuurist oma pikad sõrmed tänapäeva välja sirutanud. Tema eesmärgiks on maailma loomises kaasa lüüa läbi iseka vembutamise ja vigurdamise, pahanduste ja riugaste, mis lõpuks osutuvad inimkonnale kasulikuks. Justkui kasulik loll või naljatilk jumal, kes läbi trikkide meile koha kätte näitab. Hea koha.
Kas mees, kes karjus toidupoes: “See on minu hing, mis te siin müüte! Andke tagasi mu hing!” oli iseendas kaduma läinud ja otsis ennast taga? Kas selles hullumeelsuses kisendab alati tõde või ainult mõnikord? Katkematu psühhootilise loba vahelt pudeneb ikka universaalseid tõdesid ja poeetilisi pärle. Lõpetuseks ta veeres uksest välja nagu põrandale kukkunud hernes ja kadus silmist.
Ühes teises poes, kus müüdi teise ringi kila-kola, jalutas maani nahkmantlis, kauboisaabastes, muljetavaldava lõualoti ja kiilaspeaga kahemeetrine mees, kes ostis täiesti kindla käega kotitäie nuge. Valis neid hoolikalt, tõmmates sõrmega üle iga tera. Kas need kaks meest kohtusid kuskil?
Mõnikord on tunne, et keegi naerab kuskil salaja. Mõnikord lähevad asjad lihtsalt grandioosselt valesti, toimub järjepidev takerdumine ilma näilise põhjuseta. Siis tekib tunne, et keegi kuskil hoiab jalga piduril ja naerab su üle. Olukorra naeruväärsus ajab lõpuks ennast ka naerma. Või õigemini, mis sul muud üle jääb, kui viimases hädas ise ka naerda. Nagunii on juba klouni tunne. Jumal naeris, kui inimene plaane tegi. Või nimetagem seda tüüpi kuidas tahes. Mingi suurem kloun kuskil kaugemal, kes viskab pulki kodaratesse just for fun. Trikster kui soovite.
Tihtipeale aitab meid argipäevas ellujäämiseks suhtumine, et see kõik ongi üks suur nali. Ka kõige tõsisemaid asju tasub läbi väikse huumoriprisma vaadata, muidu võib elamine liiga raskeks ning ühetaoliseks manduda. Selle suhtumise on rahaks ja elukutseks teinud näiteks stand-up koomikud, kelle kogu act seisnebki tavaelu tavalisuse ja absurdsuse rõhutamises. Teisalt pole naljategemine mingi nalja asi. Päriselt head nalja teha ja teha seda pikalt ning konstrueeritult - on pigem keeruline. Enamjaolt hakkab siiski piinlik, kui keegi hirmsasti üritab humoorikas olla. Nalja professionaalseks käsitlemiseks peab tundma üpris spetsiifiliselt inimpsühholoogiat, lauseloogikat, rütmi ja pausi nüasse. Üleüldine intelligents ning lai silmaring mängivad samuti suurt rolli kogu huumori olemuses. Mõnel inimesel on ka teatud kaasasündinud loomulikult vildakas maailmavaade, mis teeb tema eksistentsi juba teatud mõttes natuke naljakaks. Tuju läheb paremaks, kui ta teiste sekka ilmub. Asjad hakkavad lihtsalt juhtuma. Meile võib tunduda, et ta teeb mingeid trikke aga tegelikult ta lihtsalt on selline inimene. Ja seda on raske õppida (kui üldse), pigem annab vaid lihvida iseennast selle sees. Oma olemuse trikilikkust enda kasuks ära kasutada. Nende inimese kohta võib ka öelda, et nad lihtsalt oskavad hästi lugusid jutustada. Me oleme ja elame selles samas maailmas aga igaüks ei näe selles naljakaid seoseid. Või üldse seoseid. Eks elada saab ka seosetult. Või on need siiski erinevad maailmad sama maailma sees? Kas universum või multiversum? Aga humoristide kasuks võib öelda, et kui see pole ka tõde, mida nad pakuvad, siis on see vähemalt hästi välja mõeldud. Jumala puhul ei tea enam, ta on pigem nagu persse keeranud asjad ja see pole enam isegi naljakas. Aga mis meil muud üle jääb, kui naerda oma õnnetuse üle. Mitte selles mõttes, et naljakas, kui koperdan, vaid et üldse eksisteerin. Äkki ei läinudki midagi valesti, sest see on ju kõik üks suur nali? Ja nalja saab teha ainult kellegi kulul. Ise oled loll kui solvud. Tõega on natuke teisiti, see ei ole enam naljakas. Aga solvab samamoodi. Pole lihtsalt süüdistada kedagi.
Mis vahe on lolli mängimisel, mõttetul tembutamisel ja kvaliteetsel, inspireerival vigurdamisel? Oled sa lihtsalt opakas või on sel kõigel mingi mõte ka? Lollidel kahjuks puudub ka eneseanalüüs, seega loll paistab silma ja peab end ehk isegi ekslikult andeksaks kultuurinimeseks või arhetüüpseks triksteriks. Vahel on targem vait olla, et oma coolness saavutada, mitte maailmale igat oma itch’i ja scratch’i kõva häälega kisendada. Sul pole varjatud andeid, sa demonstreerid oma andetust kõva häälega. Ja see oleks võinud varju jääda. Aga ega loll ei lollitagi, ta lihtsalt on eksponantselt nähtav. Lolli mängib vaid tark. Jumalad, triksterid, geeniused ja humoristid – sest neil pole midagi kaotada. Kostub vaid õõnes kõmin mille varjus keegi vaikselt itsitab. Ja teised lepivad sellega.
Ükskord nägin unes hüsteerilist naermist. Päike paistis, keskkond oli meeldiv, tundus, et kõik on lausa ebanormaalselt hästi. Ja me muudkui naersime, nii, et pisarad silmas ja põlvili põrandal. Põhjust ei olnudki nagu, äkki sellepärast oligi nii hea? Ja me naersime ja naersime ja naersime nagu poleks enne naerda saanud. Ärkasin üles ja korra naersin veel. Selline rõõm pole ometi adekvaatne. See rõõm on elust endast mis mu hinges laulu lööb, laulis seepeale Jaak Joala mu peas. Siis taipasin, et on esmaspäeva hommik ja rahunesin. Nalja ei olnud aga naerda sai kõvasti.
Järgmine öö nägin unes vaikust. Nagu filmis, kui toimub mingi grandioosne plahvatus või kohutav katastroof ning draama rõhutamiseks keeratakse korra heli kinni. Aga pilti ei olnud, lihtsalt vaikuse tulek ja kestmine. Draama sai siiski rõhutatud. Ärgates olin ootel, et midagi peab nüüd juhtuma. Või juhtus, pilt oli mujal. Fookus oli minul. Olin terve päev kerges ärevuses, et noh? Järgmine päev sain teada, et kuskil juhtus küll asju, aga need ei puutunud minusse ja pold ka minu asi neisse süveneda. On mis on. Koguaeg juhtub kuskil midagi. Tihtipeale on see vaid väike viga dekoratsioonides, mitte viga mängus.
Hing nautis selle hävingu kogu kõlvatust ja pöörasust. Oli see trikster või olin see mina? Või on sel vahet, kes meist jumal on?
