Mul on mõne sõbraga nii, et ma ei julge neid välja kutsuda, sest nad pole mind välja kutsunud. Või ma ei kirjuta kellelegi, kellele sooviksin, sest nad pole mulle kirjutanud. Või kardan kellelegi sõnumit saata, sest saan napisõnalisi vastuseid. “ok”, “mhmh”, “ma ei tea” jne. Ja siis on see häda, kuidas ma sellega toime tulen. Mida ma tegema peaksin? Sellised vastused teevad haiget, kui need on pidevad.
Mõned sõbrad järjepidevalt ghostivad (hüppavad alt või lõpetavad suhtluse seletuseta), flakevad (hilinevad, on plaanide tegemisel ebamäärased, keeruline on kokku saada, hiilivad kõrvale vastutusest) või phubbivad (on sinuga aega veetes telefonis). See äng, kui oled oodanud kellegagi kokkusaamist ja kirjutad talle umbes tund enne kohtumist, “kunas liikuma hakkad” ja ta vastab, “ma olen täna väsinud ma maal”, on kirjeldamatu. Uut kohtumist plaanides vastab ta “ok” või “mhmh, vaatame”. Tahaks karjuda.
ok
Sellistes olukordades olen pannud tähele, et hakkan vaatama sõprust kui erisuguste tehingute vahetamist. Mina annan midagi ja ma ei saa sama palju tagasi. “ma kutsusin sind välja ja sina pole mind kordagi välja kutsunud!” Või kui keegi teeb mulle (ise) kuskil peol joogi välja ja hiljem küsib minult täpse raha tagasi. Nagu?
Kim, Zhang ja Norton viisid läbi uurimuse, kus nad näitasid kahe inimese Venmo (mobiilmakseäpp) tehingulugu. Üks inimene maksis oma sõpradele tagasi ümmardatud numbrites (10, 35 ja 20 taala) ja teine isik maksis tagasi täpsetes summades (9,99, 34,95 ja 20,06 taala). Uuringus osalejatel paluti valida, kellega nad pigem sõbrad oleksid. Valdav enamus (81%) valis inimese, kes maksis ümmardatud, mitte täpsetes summades.
Selveri müüja või LHV teller võib öelda: “See maksab 22,11” eurot” ja ma ei saa talle anda vaid 22 eurot, vaid pean maksma ka 11 senti. Kui me rakendame sama loogikat sõprade ja perekonna puhul, võib neile tunduda, et kohtleme neid nagu müüjat või panka. See viitab sellele, et näeme neid kui kedagi, kellega peame oma arved klaarima, mitte lähedase inimesena. See on väiklane, leidis uurimus.
Selline äriline sõprus (transactional relationship) pole ilmtingimata halb. Töö juures on sellel oma koht: sealt on see tulnud. Minu tööandja on, või sageli saab, mu sõbraks ja tehtud töö eest ootan täpset, mite ümmardatud tasu. Poliitikas annan kandidaadile oma hääle, sest ta on midagi lubanud, mis teenib minu vaateid. Loogiline, kuigi poliitikas täidetakse oma lubadusi peaaegu sama palju kui kana pissib. (Päris) sõpruse puhul teeb olukorra keeruliseks see, et selle tingimused pole määratletud. Tööl on parimal juhul tööleping, poliitikas ma ei tea enam mis, sõpruses vaid usaldus. Kui usaldus pannakse proovile, hakatakse kahtlema, kas sõprus oli üldse see (päris) sõprus, mida algselt arvati.
Mis pole tänapäeval äriline? Kultuurivaldkonnas, kus mina töötan, pole paljuski aru saada, kust jookseb töö ja eraelu piir. Töö läbi saan sõpru, sõbrad pakuvad tööd, sõpradele pakun tööd mina jne. Mis üldse on töö, jääb sageli segaseks. Seal ristub kõik mõeldav ja nõuab paksu nahka ja kõva närvi, et neis suhetes tervet närvikava säilitades liigelda. Raske on sõbralt (väärilist) raha küsida. Eks see ole ka kultuurivaldkonna eelis, et kõik on vaba, saab sõpradega tööd teha, läbi rääkida, omi lahendusi leiutada, kuid seesamune vabadus tingib ka selle, et puudub selge süsteem ja sõpradega ühes töötamine omakorda selle, et valdkond toimib suuresti läbi tutvuste.
irw
Tegin sõbraga koos umbes kolm kuud ütleme, et performansit, ja ta sai selle jaoks Kulkalt raha. “kellele ja mis summas ma arve esitan?” Tirtsud siristasid paar nädalat. Tuletasin end talle meelde. Sain vastuseks “saame kokku”. Uurin, kus ja millal. “järgmine nädal kuskil linnas”. Pakun asukohaks Burger Boxi ja kohtumiseks teisipäeva lõuna. Saabub teisipäev ja keskpäeval saan vastuse, et helistame hoopis. Niimoodi kiigub vestlus veel kaks nädalat kunis saabuval nädalavahetusel kohtume peol. Võtan sõbral kratist kinni ja palun, et ta mulle palganumbri ja firmanime ütleks. Ta naerab ja kirjutab mulle telefoni kõik vajaliku üles. “milles probleem?”
Tänapäeval on kogu suhtlus, olgu see sõprade- või kolleegidevaheline, muutunud tekstipõhiseks ja me kõik tõlgendame teksti erinevalt. Psühhoterapeut Mulqueen kirjutab, et tema patsiendid loevad talle sageli teraapiaseansside ajal tekstisõnumeid, lootes, et ta suudab need lahti mõtestada. Samuti järgib tekstisuhtlus trende, mis võib suhtluse keeruliseks teha. “ROFL LMAO XDd 😂😂😂”, “see on nii drip aha”, “🧿👄🧿”, “j omg saled imo sus”. Kuna mina olen osaliselt kasvanud üles internetis, tunnen, et valdan netisuhtluse keeli kenasti, ega kirjuta oma vanaemale “irw mv sen”, sest ta ei saaks sellest aru. Isegi kui saaks,oleks tal palju küsimusi.
Ühest uurimusest tuleb välja, et koguni kolmandik täiskasvanutest läheb sõnumite n-ö valesti lugemise pärast kellegagi tülli. Neli inimest kümnest võib veeta tunde, mõistatades sõnumis kellegi sõnastust või tooni, püüdes välja selgitada, kas teine pool on ärritunud või teeb ainult nalja. Ja iga viies on ekslikult arvanud, et tekstisuhtluspartneril on nendega sarnane tuju, sest nad tõlgendasid sõnumite tooni valesti. Sellel on vahe, kui mu ema vastab minu pikale sõnumile “ok” või kui minuvanune lähedane sõber vastab pikale sõnumile “ok”. Ma tõlgendan neid teistmoodi, sest tean, et mu ema “ok” ei tähendagi midagi enamat kui “ok”.
mhmh
See on ilus, et tõlgendame teksti erinevalt. Igal tekstil on oma toon ja see on põhjus, mis mulle lugeda ja kirjutada meeldib. Aga mõnda teist ei pruugi see üldse huvitada. Mõnele ei meeldi kirjutada ja see valmistab talle kannatust. Paljud minu sõbrad eelistavad helistamist: see on kiirem ja lihtsam. Vähem arusaamatusi.
Napisõnalistest vastustest, ghostimisest, flakemisest või phubbimisest lahti ei saa, tee mis tahad. Need teevad haiget ja täiskasvanud inimesena (!) püüan sellest märku anda. “see teeb mulle liiga, et me kokku ei saa.” Kui sõber ei soovi mu tundeid muljuda, siis saab leida kompromissi! Nii küpseb usaldus veelgi ja ebakindlusest saab kindlus. Samal ajal on oluline meeles hoida, et me kunagi ei tea, mis ekraani taga peitub. Kellelgi võib olla paha tuju, paha päev ja ta võib anda endast parima ja sellest ei püüa meile alati piisata. Ja kuna (päris) sõprus pole äriline, siis siin on võimalus sõpra hädas aidata ja tekstimise asemel iidne komme elustada ja talle ukse taha minna. Või kividega vastu akent loopida.