Culture
2024
Interview by Camilla Sundvor

Sel reedel, 1.11 oma 32. sünnipäeva tähistav Von Krahl on saanud uue hingamise verivärske energia näol nii sisulises kui ka tehnilises mõttes. Camilla Sundvor istus Krahli kunstilise juhi Juhan Ulfsakiga maha ja uuris temalt, mida see tähendab. 

Räägi mulle üldiselt, sina kui Von Krahli kunstiline juht, mis rolli sa mängid?

Kunstiline juht teeb põhimõtteliselt kõike ja mitte midagi. Ma hoolitsen kõige eest, mis majas loominguliselt toimub. Aga kuna meil on praegu nö uus algus, siis mu suurim huvi on see, et uus trupp majja ilusti sisse elaks ja et nad saaksid ennast loominguliselt teostada. Ja kuidagi olen end niimoodi sisse mässinud, et ma ka näitlen mitmes asjas, samal ajal kui peaks tegelema selle seletamatu kunstilise juhtimisega.

Tundub, et sul on käed-jalad tööd täis! See on ju väga tore, arvestades, et Eesti teater on viimasel ajal palju uudiskünnist ületanud. Mida sina Eesti teatrist mõtled?

(Naerab.) Jah, võib-olla on natuke tüütu kõrvalseisjal seda kõike lugeda. Ja ilmselt tekib ka küsimus, et paljudel on praegu raske, ja et mis see teater nüüd siis, eks. Aga tuleb aru saada, et paljud väiketeatrid praegu reaalselt võitlevad enda eksistentsi eest — mitte selle eest, et hästi elada. Ma arvan, et lähiaastatel leiavad ilmselt aset muutused, sest niimoodi nagu praegu lihtsalt enam ei vea välja.

"Jussikese 7 sõpra". Foto: Sille Riin Rand.
Von Krahli uus algus. Foto: Sille Riin Rand.

Kas on midagi, mida sa igatsed näha Eesti teatrites?

Veel rohkem andekust. Seda ei ole kunagi küllalt. Alati võiks parem olla!

Mis oli sinu viimane teatrielamus?

Viimati ma käisin vaatamas Helsingis vana sõbra ja võitluskaaslase Kristian Smedsi “Jänese aastat”, mis on veel huvitav seetõttu, et see dramatiseering, mis nüüd Kansallisteatteris esietendus, tegi Kristian kunagi koos meiega Von Krahlis.

See on täitsa full circle moment ju! Kui sa nüüd ajas tagasi rändad ja mõtled kõige peale, mida sa näinud oled, siis mis on üks niisugune lavastus või kunsttükk, mis on sind läbi aastate kandma jäänud?

Igasugused kunstiteosed võivad kandma jääda läbi aastate, väga erinevatel põhjustel ka. Need ei pruugi isegi tingimata lõpuni positiivsed olla. Meenuvad pigem õrnas eas kogetud teosed — siis, kui maailm alles avanes ja oli võimalus näha erinevat teatrit. Tollal toimusid ka igasugused äratundmised, et “Ahaa, nii võib ka teha!” ja mõttekaaslaste leidmised seltskondade ja teatrite näol. Aga ma ei oska mingit konkreetset tükki välja tuua.

Mul toimus ka just äratundmine, sest see märkamine, et Ahaa, nii võib ka teha! on miski, mis mind igapäevaselt saadab. Eriti Tricksteris töötades on huvitav näha neid ideid ja mõtteid, mis pole veel päris küpsed Eesti turu jaoks. Kas Von Krahlis on ka nii olnud?

Kui me kunagi Krahli tegema hakkasime, siis oli nii, et meie käisime mööda ilma ringi, kutsuti erinevatele tähtsatele festivalidele aga samal ajal istus kodusaalis 14 inimest. Et oli küll see “sündroom”, aga siis sai prohvet kuulsaks ka omal maal.

Teil on Von Krahlis sellest hooajast uus trupp. Värske veri nagu öeldakse. Mida annab niisugune uus hingamine teatrile, mis on pikalt eksisteerinud?

Ega teater ei ole hoone, teater on inimesed. Ja meie uue hingamise annavadki uued inimesed. Lisaks me oleme uues majas, Telliskivi keskuses.

Samas, teater on nii anakronistlik ja vana asi, et ta peab ennast pidevalt tõestama uutele põlvkondadele. Kõige olulisem on see, et teater oleks osa elavast, zeitgeist’ist, kultuurist ja peegeldaks uute põlvkondade rõõme ja muresid. Oleks elus.

Aktuaalsena püsimise konflikt on meie hüper-tehnoloogilises ja suurel kiirusel muutuvas maailmas tõeline väljakutse. Mis on üks asi mida Von Krahl see hooaeg teisiti teeb?

Ega me mingisuguse sumbuurse laboratooriumiga ei tegele. Teeme ikka seda, mis on loomulik: teater avab oma uksed, kutsub inimesed sisse ja siis inimesed tulevad ja vaatavad. See on ju ikkagi see, mille pärast kogu värk toimub. Ja minu arust on meil sel aastal huvitav ja mitmekesine programm, mis on suuresti koostööle üles ehitatud. 

Praegu me tegeleme ühe suurvormiga, mis on võib-olla hetkel Eesti teatris vähemlevinud žanr — poliitiline satiir “Kindlates kätes”, mis esietendub 20. novembril. Lisaks veel jaanuaris esietenduv Mart Kangro autorilavastus “Pantheon” koostöös Kanuti Gildi SAALiga. 

Kui nüüd kokku võtta, siis koostöö aspekt ongi üks niisugune suund, kuhu Von Krahli teater vaatab. Just teiste kodumaiste teatritega jõudude ühendamine on see, millele rohkem rõhku paneme.

Kui nüüd heita korraks pilk teiste Eesti teatrite repertuaaridele, siis mis sulle sealt silma on jäänud?

Mind väga huvitab see, mida sõbrad Ekspeditsioonis teevad. Näiteks Lauri Lagle tükk “Leviaatan” on silmapiiril. Aga absoluutselt teisest ooperist, õnnestus mul suvel pääseda vaatama Draamateatri menukit “Rahamaa”, mis oli väga hästi tehtud. Nii et kindlasti hoian Hendrikule (Hendrik Toompere jr) pöialt, kes paneb hästi ja tahaks ka tema viimast tööd näha, kui aega saan. Ma olen kõigesööja!

Aga veel ootan suvel toimuvat SAAL Biennaali, mida korraldab Kanuti Gildi SAAL, kus on alati väga tugev programm.

Plakati autor: Taavet Kohal.
Von Krahli uus algus: teatrijuht Jaak Prints, trupp, kunstiline juht Juhan Ulfsak. Foto: Sille Riin Rand.

Tundub, et Kanutiga on teil ikka väga head koostöösuhted?

Eks paljud meist ole ühel või teisel ajahetkel koos töötanud või koos alustanud oma tegemisi, selles suhtes oleme jah üks suur kamp. Aga me oleme siiski erinevate programmidega ja erineva suunitlusega majad. Samas aeg-ajalt tuleb ikka õlad-seljad kokku panna.

Kui võtta sõna trickster, siis definitsioonilt on tegemist tüübiga, kel on kelmi või vembumehe jooned. Kas sinus on ka tricksterlikkust?

Mis sa ise arvad?

Kindlasti.

Jää siis oma arvamuse juurde. (Naerab.) Ma ei tea endast midagi, ma tean ainult kinganumbrit ja isegi sellega panen vahel mööda. Las teised ütlevad!

Foto: Virge Viertek, stiil: Kärt Hammer.

Theatre Von Krahl, celebrating its 32nd birthday this Friday, November 1st, has been revitalised with brand-new energy both substantively and technically. Camilla Sundvor sat down with Von Krahl's artistic director, Juhan Ulfsak, to find out what this means.

Tell me in general, as the artistic director of Von Krahl, what role do you play?

An artistic director basically does everything and nothing. I oversee everything that creatively happens in the house. But since we're currently in a kind of new beginning, my biggest interest is ensuring that the new troupe settles into the house well and that they can creatively express themselves. And somehow, I've gotten myself tangled up in such a way that I also act in several pieces while I'm supposed to be handling this indescribable artistic direction.

It sounds like you're fully occupied! Thats great, especially considering that Estonian theatre has recently crossed the news threshold many times. What are your thoughts on Estonian theatre?

(Laughs.) Yeah, maybe it’s a bit annoying for bystanders to read all this. And I’m sure the question arises that many are struggling now, so why make a fuss about theatre? But one has to understand that many small theatres are currently fighting for their very existence — not only for the salary to be higher. I think changes will probably occur in the coming years because we just can't carry on as we are.

"Fundamentalist". Foto: Siim Vahur.
"Jussikese 7 sõpra". Foto: Sille Riin Rand.

Is there something you'd like to see more of in Estonian theatres?

Even more talent. There can never be enough. It could always be better!

What was your last theatre experience?

Recently, I went to see "The Year of the Hare" in Helsinki’s Kansallisteatteri by an old friend and comrade Kristian Smeds. What made the play even more interesting was its dramatisation which was originally done by Kristian with us at Von Krahl.

All kinds of art can stay with you over the years, for very different reasons. And they don't always have to be positive. I remember pieces experienced in my youth — when the world was still opening up, and I had the chance to see different kinds of theatre. Back then, there were also all sorts of realisations like, "Aha, it can be done this way!" and meeting like-minded people in various groups and theatres. But I can't pinpoint any specific piece.

Sounds like its come full-circle! Looking back at everything you've seen, is there a performance or piece of art that has stayed with you over the years?

All kinds of art can stay with you over the years, for very different reasons. And they don't always have to be positive. I remember pieces experienced in my youth — when the world was still opening up, and I had the chance to see different kinds of theatre. Back then, there were also all sorts of realisations like, "Aha, it can be done this way!" and meeting like-minded people in various groups and theatres. But I can't pinpoint any specific piece.

I just had an epiphany, as that realisation of "Aha, it can be done this way!" is something that carries me daily. Especially working at Trickster, its fascinating to see ideas and thoughts that aren't yet fully mature for the Estonian market. Was it ever like that at Von Krahl?

When we started with Krahl, we travelled around the world, were invited to various important festivals, but at the same time, 14 people would be sitting in our theatre hall back home. So, yes, we had that "syndrome," but eventually, the prophet was recognised in his homeland too.

You have a new troupe at Von Krahl this season fresh blood, as they say. What does this new energy bring to an already long-standing theatre?

A theatre isn’t a building; it’s the people. And our new breath of life comes from new people. Additionally, we’re in a new building, at the heart of Telliskivi Creative City.

At the same time, theatre is such an ancient, anachronistic thing that it must constantly prove itself to new generations. The most important thing is that theatre must be part of the living zeitgeist, part of the culture, reflecting the joys and concerns of new generations. It has to be alive.

Staying relevant in our hyper-technological, fast-paced world is a real challenge. Whats one thing Von Krahl is doing differently this season?

We’re not working on some kind of sprawling laboratory experiment. We're just doing what’s natural: the theatre opens its doors, invites people in, and then people come and watch. That’s what it’s all about, after all. And I think we have an interesting and diverse program this year, largely built on collaboration.

Right now, we're working on a large-scale project, a political satire called "In Safe Hands," which premieres on November 20th, a genre perhaps less common in Estonian theatre. Additionally, in January, we have Mart Kangro's solo work, "Pantheon," premiering in collaboration with Kanuti Gildi SAAL.

So, in summary, the aspect of collaboration is one direction Von Krahl is focussed on. We’re putting more emphasis on joining forces with other domestic theatres.

If you take a quick look at the repertoire of other Estonian theatres, what stands out to you?

I'm very interested in what friends at Ekspeditsioon are doing. For example, Lauri Lagle’s piece “Leviathan” is on the horizon. But from a completely different genre, I managed to see Draamateater’s hit-piece "Money Land" this summer, which was very well done. So, I’m definitely cheering on Hendrik (Hendrik Toompere Jr), who's doing great, and I’d also like to see his latest work when I get the time.

Additionally, I'm very much looking forward to the SAAL Biennale this summer, organised by Kanuti Gildi SAAL, which always has a strong program.

Plakati autor: Taavet Kohal.
"Jussikese 7 sõpra". Foto: Sille Riin Rand.

It seems you have a great working relationship with Kanuti Gildi SAAL?

Many of us have worked together at one time or another or started our journeys together, so, yes, you could say we’re one big “gang”. But we’re still houses with different programs and focuses. However, sometimes we do have to stand shoulder-to-shoulder to make things happen.

The term "trickster" defines someone with the traits of a rascal or prankster. Do you have any trickster-like qualities?

What do you think?

Definitely.

Then stick to your opinion. (Laughs.) I don’t know much about myself; I only know my shoe size, and even that I sometimes get wrong. Let others be the judge!

"Jussikese 7 sõpra". Foto: Sille Riin Rand.