Trickster

Camilla Sundvor intervjueerib Kanuti Gildi SAALi programmijuhte ja kuraatoreid Kaie Küünalt ning Eneli Järsi.

Eneli: Meil on jah kapis väga palju “tööpükse”, mida me saame välja võtta ja jalga panna vastavalt vajadusele.

Kaie: Tehnilisest küljest need ongi väga erinevad tööülesanded. Programmikuraatoritena vestleme kunstnikega ja paneme paika pikema plaani: millised kunstilised ideed ja kunstnikud tulevad meie programmi. Esialgu tuleb tavaliselt kunstnik ise meie juurde ja siis paneb kokku oma ülejäänud tiimi. Projektijuhtimine on see, kui me liigume juba ühe lavastusega  produktsiooniprotsessi; see töö on näiteks planeerimine ja eelarvestamine.

Eneli: Lisaks vahendid, kommunikatsioon, tulevikuplaanid. Paljud lavastused tuuritavad nii Eestis kui ka välismaal. See on päris suur töö neid suhteid luua ja ka hoida.

Kaie: Tuuritamine on projektijuhi tööülesannete üks osa. Loomenõukogu on rohkem selline nõuandev üksus. See on koht, kus saame oma meeskonna loomingulise poole ja teatud väliste inimestega aeg-ajalt toimuvat peegeldada, arutada.

Eneli: Loomenõukogu annab kõrvalpilgu. Me oleme lisaks endile kutsunud nõukogusse erinevate valdkondade esindajaid, kes on kursis etenduskunstide valdkonnaga, aga samas pakuvad ka oma spetsiifilist vaatenurka.

Eneli: Ma arvan, et Eesti teatrid on nii vormiliselt kui ka sisuliselt meie majast väga erinevad. Kanuti Gildi SAAL ei ole repertuaariteater, kus on klassikaline hierarhia direktori ja kunstilise juhi näol. Kanuti hierarhia ei olegi niivõrd kõrgustele üles ehitatud, vaid me üritame seda nö lamedana hoida. Samas, meie [kolmekesi] oleme siiski kunstilised juhid selle sõnapaari laiemas tähenduses. Inimestel oli sellest alguses keeruline aru saada, sest kuidas on see võimalik? Juht on ju tavaliselt üks inimene. Aga tegelikult see on lihtsalt asjade loomulik kulg. 

Sealjuures oleme ka kuraatorid. Arvan, et kuraatoripositsiooni saab võtta kahte moodi: üks osa on kunstnikuga dialoogis olemine ehk programmi moodustamine vabakutseliste etenduskunstnikega koostöös. Ja teine osa on projektijuhtimine. Mõlemad osad käivad käsikäes. Kogu protsess on meie jaoks väga loomulik ja kõigil on võimalus sõna sekka öelda. Nii et jah, sellist ühemeheansamblit kunstilise juhi näol meil pole. 

Kaie: Täiendan niipalju, et uurisime, kuidas mujal maailmas meietaolistes etenduskunstikeskustes neid rolle nimetatakse ja sealt koorusid välja sõnapaarid “artistic director” või “artistic lead”, aga need jälle viitavad justkui oleks tegemist ühe inimesega. Meie eesmärk on ikkagi näidata, et Kanuti programm on kollektiivselt kureeritud.

Eneli: Arvan, et see kollektiivne tegevus ja töö ongi tulevik ja mida varem seda hakata praktiseerima, seda parem ja põnevam on.

Kaie: Me näeme seda nii, et oleme osa suuremast etenduskunstide [Euroopa] vereringest. Igas riigis on etenduskunstide väli üsna kitsas ja sellepärast on see ka rahvusvaheliselt üsna põimunud. Igal pool on tegijaid ja palju toimub just globaalselt vaadates. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et me tahame [Eestist] midagi välja viia, aga tegelikult on eesmärk laiem: põimuda oma ala esindajatega lähedalt ja kaugelt.

Eneli: Etenduskunstidest rääkides, ma arvan, et toimub päris palju erinevaid asju. Olen tajunud, et maastik on hakanud kuidagi avanema või laienema, ja see, kuidas väga kaasaegset etenduskunsti tehakse on kontseptuaalselt leidnud oma koha. Skeene ei ole kuigi vana, 90ndatel alguse saanud, et nüüd on justkui loogiline jätk, et on toimunud mingisugune plahvatus.

Kaie: Tahaks kohe erinevaid meiega töötanud kunstnikke hakata tsiteerima. Hiljuti lugesin Sveta Grigorjeva intervjuud, kus ta rääkis Postimehes, et perifeerset või kaasaegset välja on väga vaja rohkem dramaatilist teatrit harrastavale skeenele, sest need uuenduslikud vormid paratamatult kanduvad üle ka teistesse teatritesse. Väga huvitav on olnud näha viimastel aastatel rohkem mängulisi vorme riigi teatrimajades. Ja tundub, et publik on sellega kaasa läinud. 

Veel tsiteeriks Mihkel Ilusat, kes vist omakorda tsiteeris kedagi olulist, et “püramiidi tipp saab olla ainult nii kõrge kui lai on tema põhi”. See tähendab, et mida rohkem tehakse, seda rohkem tuleb ka väga häid teoseid. Pidev arutelu selle ümber, kas meil on vaja rohkem kunstnikke või nii palju kultuuritöötajaid, ja kellele on rohkem palka vaja maksta — õpetajatele, päästjatele või kultuuritöötajatele, on natuke alatu argumenteerimise viis, sest kõik inimesed peaksid oma töö eest saama inimväärset tasu. Kui kunsti tehakse, siis ta loomulikult areneb ja saab tulla juurde ka selle ala tippe. Aga kui seda aina rohkem kokku tõmmatakse ja vabakutselised kunstnikud peavad oma liistude juurest lahkuma, siis teoseid tekib aina vähem ja kaob ka meie tähtsus [selles] rahvusvahelises vereringes.

Eneli: Need kulude ja tegevuste mõõdikud ei saa alati olla universaalsed teiste tegevusvaldkondadega. Areng ei saa alati olla mõõdetavatele tulemustele orienteeritud.

Eneli: Sisulise poole pealt tähendab see, et me jagame samu väärtusi ja töötame samade kunstnikega. Mõned kunstnikud on jõudnud oma loomingulises arengus sinna punkti, et ei soovi enam ainult soololavastusi teha, vaid ka suuremaid vorme praktiseerida ja kaasata rohkem inimesi lavale-lava taha, et oma visioone ellu viia. Aga kuna ressursid on piiratud, siis on tõesti loogiline nö seljad kokku panna, mis toimub ka teatud usalduse või teineteise mõistmise läbi.

Koostöös Von Krahliga lavastub jaanuaris Mart Kangro autorilavastus “Pantheon”, ja veebruaris esietendub Karl Saksa uuslavastus, mis on koostöös elektron.art’iga.

Kaie: Lisaks ka koostööprojekt Ugala teatriga, mis on üsna mänguline projekt Kadri Noormetsa poolt. See on meie jaoks suur asi, et saame suure teatriga dialoogi minna ja tutvustada, kuidas kunstnik töötab ja anda kunstnikule ruumi oma töömeetodite tutvustamiseks. Ugala teatri loominguline juht Liis Aedmaa oli sellest väga inspireerunud.

Eneli: Võib-olla. Aga pigem see lause viitab ka vabadusele, mis kunstnikul on, kui ta loomeprotsessi alustab. See, mis on alguses võib-olla tundmatu ja hirmus, uued vormid või loomise ja töötamise viisid muutuvad ühel hetkel tavapäraseks. 

Kaie: Jah, ja need uuenduslikud vormid tulevadki alati kaasa kunstnikega. Kui uuesti kureerimise protsessi juurde minna, siis mõnikord läheneme meie kunstnikule küsimusega, mis on temal laual, aga me ei tööta tellimustöö (ehk commissioned work) meetodiga. Me ei lähe ja ütle, et meil oleks nüüd vaja ühte interdistsiplinaarset lavastust ja ühte tantsulavastust. Vastupidi — me kuulame, mis on selle kunstniku jaoks praegu oluline. Mis on tema loomepraktikas või -teel see järgmine samm, mida tahaks teostada. Tihti see on juba olemuselt uus või teistsugune vorm, ja samuti ka etenduskunstide välja jaoks uus vorm. 

Eneli: See maja on loodud, ja siiamaani on, kunstnike jaoks — mitte vastupidi.

Kaie: Etenduskunstide väli ja kunst selles areneb kogu aeg nii palju, et see suudab meid endiselt üllatada. Meie panustame töötunde selleks, et kunstnik saaks teha midagi, mida me ei oota ja mida ta ise ka võib-olla ei oota. Ta ei pea alati teadma, kuhu suunas ta liigub. Samas mõni kunstnik teab kohe alguses täpselt, mis välja tuleb. Inimeste loomingulised protsessid on väga erinevad.

Koos: Teadmatusse koos astumine on see, mis inspireerib.

Eneli: Jah, aga ka mingid muutused, mis leidsid aset eelmisel hooajal, arenevad nüüd edasi — näiteks erinevad koostööd nii Eesti kui ka välismaa teatritega. Eelmisel hooajal oli meil mitu lavastust, mis esietendusid hoopis Eestist väljaspool. Sel hooajal samuti — Netti Nüganeni uus lavastus esietendub maikuus Viinis, koostöös Tanzquartier Wien’iga. Lisaks proovime vähemalt kaks korda aastas tuua mõne väliskülalise siia, et programmi rikastada ja näidata, mis mujal maailmas toimub. 

Kaie: Mõnes mõttes jah, kuna me ei struktureeri oma kava temaatiliselt. Pigem järgib see teatud laiemat voolavust või teemasid. Aga mis puudutab välismaiseid koostöid, siis Eesti kunstnikud on lihtsalt läbi enda ja natuke ka meie töö jõudnud sinna kohta, kus nende töö ongi rohkem rahvusvaheline. Formaatide poolest jätkame möödunud hooajal hoo sisse saanud lühilavastuste õhtu formaadiga SAAL3. Selle hooaja uuendus on külaliskuraatori kaasamine, kes valib vastavasse õhtusse kolm kunstnikku; esimest õhtut ehk SAAL3 vol3 kureebib Maike Lond ja kevadel sarja neljandat sündmust Emer Värk.

Eneli: SAAL3 sai loodud eeskätt tavapärase lavastusformaadi alternatiiviks, kus etendust ei pea tingimata vähemalt viis korda mängima. Formaat on ka võimalus mõnele loojale, kes ei ole nii kogenud või tahab uute vormidega katsetada; siin saab see toimuda turvalises keskkonas.

Eneli: Ligipääsetavuse teemaga oleme hakanud tegelema, kuigi tegelikult oleme Kaiega selle peale juba pikemalt mõelnud. Oleme erinevates Euroopa võrgustikes suhelnud organisatsioonidega, kes on selles vallas palju rohkem edasijõudnud. Alguses tundus, et meil pole rahalisi võimalusi muuta Vanalinna maja ligipääsetavaks, kuid otsustasime alustada väikestest sammudest ja meie tehnikud ehitasid vineerist kaldteed. Siin on oluline ka inimlik aspekt – kui näed ratastoolis inimest tulemas, siis aitad teda vajadusel. Kõigil on võrdne õigus kultuurile. Näiteks festivali Erisuste Erinevused raames pidime Tallinna linnaga ühendust võtma, et paigaldada tualett maja ette tänavale, kuna meie majas seda polnud. See oli ka üheks tõukeks, miks nüüdseks on meil ligipääsetav tualett Tallinna linna toe abil olemas. Sveta Grigorjeva viimane lavastus “Sütitajad” on esmakordselt saadaval viipekeelse tõlkega. Ka selleks saime toetust Tallinna Kultuuri- ja Spordiametilt, mis on väga tore, sest see näitab, et ka laiemal tasandil mõeldakse ligipääsetavuse peale.

Kaie: Erisuste Erinevused oli Jaanika Juhansoni poolt ellu kutsutud projekt harrastusteatritele, kus osalesid inimesed mitmesuguste erivajaduste ja/või puuetega. Festivalil esitleti erinevaid lavastusi, projekte ja installatsioone. Meie Kanuti Gildi SAALis püüame näidata ka erivajadustega ja/või puuetega professionaalseid etenduskunstnikke, keda mujal maailmas juba tegutseb. See on oluline, kuna see näitab, et kõigil on õigus ja võimalus saada professionaalseks etenduskunstnikuks või tantsijaks.

Veel on väga oluline mõista, et need inimesed ei jõua lavale, kui struktuurid neid ei toeta. Inimesed, kellel on puue või erivajadus, vajavad teistsuguseid töötingimusi — rohkem aega, erinevat tuge, olgu see siis inimressurss või ruumiline tugi. See, et erinevad inimesed jõuaks ka meil lavale, on pikk protsess. Alustame nö nende võimaluste näitamisega ja ehk jõuame Eestis kunagi ka nende struktuuride loomiseni, kui sellest piisavalt palju räägime. Siis on lootust, et see kõik muutub ühel hetkel normaalsuseks.

Eneli: Tõsi, teadmatus ehmatab tavaliselt alguses ära, aga kui sa sellega ära harjud, siis on okei.

Eneli: Minu jaoks on nii põnev ja oluline, et Von Krahlil on uus noortest koosnev trupp, kellel on initsiatiiv ja tahtmine koonduda ning teha midagi uut iseseisvalt. “Jussikese 7 sõpra” on üks niisugune lavastus, mida kindlasti vaatama minna. 

Kaie: Mina ootan detsembri alguses esietenduvat Üüve-Lydia Toompere uuslavastust “Flex” Sõltumatu Tantsu Laval. Üüve-Lydia on Kanutis palju töid teinud ja sellepärast ootan erilise põnevusega, mis tema kunstniku teekonnal järgmiseks ees ootab.