Juhtlause
Pühad on kaksikpidine aeg, mis seostub mõnele hirmuga, teisele rahuga ja kolmandale üksinduse või tööga. Enamik veedavad pühadeaja, olgu selleks jõulud või uusaasta perega. Need, kel pole pere või nendega ei suhtle, veedavad pühad sageli sõpradega või üksi. Ja mõned on lihtsalt tööl, olgugi et seda pühadel tegema ei peaks.
Pühadeaja keskmes on pere, minu jaoks selle laiendatud tähenduses, see tähendab, et loen hulka ka turvatunnet pakkuvad olendid, mõne teise, sealhulgas massimeedia jaoks aga selle kitsas tähenduses – õnnis paikhet (1) tuumikpere, kes on kui pühadeaja subjektid. Need, kes midagi pühaks peavad ja sellele oma aega pühendavad, seda tähistavad. Mind huvitab, kuidas me seda aega pühitseme ja mis on see aeg või asi, mida me sedavõrd au sees hoiame: me ei andu ühiselt millelegi nii agaralt kui jõuludele.
(1) eestikeelne mugandus ingl k lühendile cishet e cisgender heterosexual, eesti keeles paiksooline heteroseksuaalne
Mina ikka arvasin, et tõstan sellel vihmasel ajal klaasi sulisevaga Jeesuse esimese hingetõmbe terviseks, aga tuleb välja, et me ei tea, kunas ta sündis. Selgus, et Jeesus on loo kangelane lihtsalt seetõttu, et lool oleks sobiv kangelane. Kuni 354. aastani e.m.a ei olnud Jeesuse sünnipäevapidustustest ei kippu ega kõppu.(2). 25. detsember sai saatuslikukst vaid seetõttu, et kirikul oli vaja leida sobiv asendus paganate talvisele pööripäevale, kui tähistati (Rooma) päikesejumala Soli taassündi. Lootus oli, et paganlikud pühad suudetakse kristlikeks muuta.(3) Selmet paganate pühad tühistada, kirjutati need üle. Teguviis hõlbsustas ristiusku üleminekut, kuna 25. detsembril peo pidamine oli neile juba tuttav.(4) 17. keskpaigas tekkis läbi protestatismi äärmuslike vormide tekkimise vastumeelsus jõulude tähistamise vastu ja ameerika puritaanid keelustasid selle tähistamise.(5)
Jõulud jätkusid olemast vastuolulised ja 19. sajandil puhuti neile uus elu sisse. Suured kristlikud pühad said neist alles 1830. aastate paiku. Ristiinimese kalendri oluliseim oli ja on ülestõusmispüha. Suurbrittannias sai aga 1834. aastal jõuludest iroonilisel kombel pangapüha. Alates 1830. aastatest hakati jõule paljudes USA osariikides riigipühastama, alustades Alabamast 1836. aastal. Jõulud omandasid uue kuju, peegeldades ennekõike ilmalikke vaimseid tõekspidamisi ja teemasid, mis osati vastandusid kristlikele. “See oli pigem ilmalik ja kommertslik festival ning kirik oli kui tagajalgadel, algatamise asemel pigem vaid reageerides sündmustele, mis ei olnud kiriku kontrolli all, ja seda nõndapalju, et ta ei olnud vähem üllatunud kui keegi teine, kui jõuluhommikul hakkasid [kiriku] pingid järsku täituma.”(6) Need jõulud, mis tollal tekkisid, on need samad, mida täna tähistame. Kogukonna ja kingituste tegemise tähtsustamine muutub pühade keskpunktiks ning pungub tarbijapõhine jõuluturundus.
Mis kingitustesse puutub, siis meie peres täiskasvanud üksteisele kingitusi ei tee. Kui vaid muretseme üksteisele asju, mida vaja on – mul oli tarvis uut ökoloogilist ja mürgiste ainete vaba deodoranti. Kasutasin seda nuud’i, aga see hakkas otsakorrale jõudma ja polnud nagu kõige parem. Õde leidis mulle uue.
Jõulud kestavad kolm päeva ja selleks, et need üle elada, ostetakse poed peeneks – skinny. Ja poed müüvad kõiksugust paska, mida “parima” või “erilise” kingitusena oma “armsamale” või “kallimale” osta, kui sa tema eest “päriselt hoolid” või teda “armastad”. Vaestelt palutakse teistele vaestele heategevuseks raha, et rikkad saaksid teistele rikastele “annetada”; kultuurikorraldajad viskavad näppe, kas panna jõulukontserdile pealkirjaks “Südamesoojus”, “Hingevalgus” või “Jõuluootus” ja ristirahva tele- ja nutiekraanid on rasked paikhet romantika ja rahumeelse tuumikpere ideaalidest, millele järgnevad uudised sellest, kuidas hädaabi tegeles rahuajal enim just “armsama” ja “kallima” rusikaõigustega. Vahel on tunne, et kogen jõule vaid Goldtime’i detsembrikuisel fotosessioonil. Rahu on üksnes mõte peas.
(2) Deacy, Christopher. Christmas As Religion: Rethinking Santa, the Secular, and the Sacred. Oxford University Press, 2016, lk 33.
(3) Deacy, lk 37.
(4) Deacy, lk 34.
(5) Deacy, lk 38.
(6) Deacy, lk 39.
Aga ma usun nn rahuaega edasi, sest me kõik usume seda edasi, vaikides. Napakas on rääkida sellest, et tegelikult kardan jõule ja uusaastat või et need väsitavad mind, tekitavad stressi ja pingeid. Ma kardan purjus inimesi. Ettevõtted ei jõua ära kuulutada, et sel Issanda andmisajal raha raisates sa hoopis säästad. Kõik asjad on allahindlusega peale nende, mida päriselt vaja on. Öelda, et see on rahuaeg on sama hea, kui öelda, et head lapsed, need kasvavad vitsata. Head lapsed saavad sussi sisse iPhone pro max xl 19S-i. Ja üksnes siis, kui sa ei küsi küsimusi.
Ühe religiooniuuringute professori sõnul kvietism (quietism) „kinnitab olemasolevaid poliitilisi või majanduslikke struktuure, julgustades inimesi neid aktsepteerima ja nendega kohanema, võib-olla integreerides neid või esitades neid paratamatutena.”(7) Kas see mitte ei kehti ka jõulude kohta: jõulud kujutavad endast loomulikku sündmust, mis toimub igal detsembril ja jõuludega mitte kaasa minna oleks jabur. Sama “jabur” oleks (mul) jõululauas rääkida sellest, et ma ei taha, et mind onuks kutsutakse, sest ma ei tunne end onuna. Pigem tädina, kuid auga ei tunne ma end kummanagi. “Aga kuidas me sind siis kutsume? – Ah, ära aja lolli juttu. Kuidas sinu väike õepoeg sellest aru peaks saama. – Tädi sa ei ole ju.” Jõulud nagu ka meie ettekujutus soost on püha ja sellega kaasaminek ei nõua (enamikelt) suurt vaeva ja milles osalemine lubab kasu (rahulik aeg lähedaste seltsis, turvatunnet pakkuv pere, romantika, kingitused jm).
Jõulud paistavad niimoodi vaadates sektantlikud, kuid kuna jõule turundatakse kui pikka puhkust, pausi rutiinist, väldib ta seda haisust mainet. San Francisco Osariigi Ülikooli õppejõud James Tracy leiab, et “jõulud tekitavad vaimupilte kaunistatud puu ümber kogunenud perekonnast, muusikast, valgusest ja lumisel talvepäeval valmistatava õhtusöögi rahustavast lõhnast,” mis pühib tema pealt sektantliku või teoloogilise rasvakihi, sest nimetatud kujutlused on kaasavad ja tervendavad “sümbolid väärtusest, mida me kalliks peame, ja maailmast, mille järele me igatseme.” (Tracy 2001a:1) Seda kinnitavad ka kõik filmid, mis telkust järjepanu jooksevad, kui ka laulusõnad, mida me nii poes kui kodus kuuleme. See, et jõulud on ka liigse tarbimise, materialismi, vägivalla ja stressi aeg, ei suuda kuidagi seda vaimurikast ja hingekosutavat pilti mõlkida, isegi kui viimane on jõulude ausam nägu.(8)
Kvietism võimaldab seda, et meie ühiskond ei sea jõule kahtluse alla. Kui neile ka pattu mõeldakse, siis ei nõua arvustajad kunagi, et inimesed lõpetaksid kingituste ostmise või pühadest osavõtu. Nii täidavad jõulud sellist kultuurilist ülesannet, mis ergutab majanduslikku osalust, sest tegelikult on ju püha raha. See on eesmärk, mida inimgeograaf David Harvey kirjeldab kui kapitalismi säilitamiseks hädavajalikku. “Teine [süsteem] tuleneb vajadusest teostada piisavat kontrolli selle üle, kuidas tööjõudu kasutatakse, et tagada tootmise lisandväärtus ja seega positiivne kasum võimalikult paljudele kapitalistidele.”(9) Seega on jõulude kultuuriline eesmärk osaliselt ergutada majanduses osalemist, nii enda kanda kinnitades, ning seekaudu ka kapitalistlikke tarbimisviise, millele nn lääne ühiskond tugineb.
(7) Martin, Craig. Capitalizing Religion: Ideology and the Opiate of the Bourgeoisie. A&C Black, 2014, lk 8.
(8) Deacy, lk 19.
(9) Harvey, David. The Condition of Postmodernity: An Enquiry into the Origins of Cultural Change. Oxford England; Cambridge, Mass., USA: Wiley-Blackwell, 1991, lk 122.
Võib öelda, et jõuluvana on paljude laste jaoks kui jumal. Minu lapsepõlve parim sõber uskus jõuluvanasse kuni seitsmenda klassini ja koges oma esimest leina, kui mõistis, et jõuluvana pole olemas. Ta puudus seetõttu koolist.
Jõuluvana aka Püha Nikolaus sündis umbes 280. aastal ja temast sai Myra linna (tänapäeva Türgi) piiskop. Ta oli tuntud oma trotslikkuse poolest 303. aasta suure tagasikiusamise ajal, mil põletati Piibleid ja paljusid preestreid ähvardas hukkamine. Nikolausi puhul polnud haisugi punapõsksest kingituste jagajast, kellena me teda täna tunneme. Miks? Tema surmale järgnenud sajanditel hakkasid levima huvitavad lood, mis muundasid seda, kuidas Nikolausist mõeldi. Kui temast üldse enne mõeldi. Ühe loo järgi maksis Nikolaus ära kolme isa võlad ja vabastas nii kolm tüdrukut prostitusioonist, teine lugu on juba pühalikum – ta äratas kolm last igavesest unest.(10) Kuna Püha Nikolausist sai kiriku jaoks laste kaitsepühak, sobis ta hästi ka teiste kingituste jagajate jopet kandma, keda tundsid paganad või vast kristlusesse pöördunud. Siin võib märgata sarnasust sellega, kuidas kirik “lõi” jõulud – võeti vanade traditsiooniliste kohalike usundite rituaalid ja kleebiti rist peale. Püha Nikolaus täitis sama rolli.(11)
1822. aastal avaldati ameerika kirjaniku Clement Clarke Moore’i kirjutatud “Twas the Night Before Christmas” (ka “A Visit from St. Nicholas”), mis kinnistas meie tänase ettekujutluse jõuluvanast alates tema kaheksast põhjapõdrast rubiinpunase ninani, kuid lõpliku lihvi andsid fin de siècle ajal poliitiline kunstnik Thomas Nastile ja suurettevõte Coca Cola.(12) Siin hakkab jõuluvana selgelt põimuma tarbijalike jõuludega. Ta ilmub poodide akendele koos traditsioonilise jõuluikonograafiaga, reklaamidesse, kaubanduskeskustesse. Dell deChant kirjutab, kuidas tänane arusaam jõuluvanast kujunes läbi selle, mida tähendab edu tolleaegses USA tarbimiskultuuris. Ta oli tehaseomanik, töökate päkapikkude tööandja, kelle kaupade masstootmine ületas kõik USA kiiresti industrialiseeruva ühiskonna konveierliinid.(13) Siin ühenduvad jõulude näol kaks kapitallismi säilitamiseks vajalikku tingimust – majanduse ergutamine (n-ö kohustuslikud jõulud) ja tööjõu tulus kasutamine (vana valge mehe tehases töötavad päkapikud).
Jõuluvana polnud üksnes 19. sajandi ühiskonna loodud, vaid selle peegeldus. deChant lisab, et jõulud pole mitte üksnes ilmalik, vaid USA tarbimisele suunatud religioosne tähtpäev, mis loodi selleks, et muuda turumajanduses osalemine pühaks. Ja kes muu sobib selle staariks paremini, kui edukas, jõuline ja rõõmsameelne hallipäine tehaseomanik, kes jõuluõhtul korstnast alla tuleb. Tema vastu esitatud kriitika ei päde, sest teda pole olemas. Ta on kui laste jumal selleks, et nad hästi käituks. Ja kõik need muud asjad.
(10) Handwerk, Brian. “From St. Nicholas to Santa Claus: The Surprising Origins of Kris Kringle.” National Geographic News, December 25, 2018.
(11) Johnson, David Kyle. “Against the Santa Claus Lie” Edited by Allhoff, Fritz, and Stephen Nissenbaum. Christmas - Philosophy for Everyone: Better Than a Lump of Coal. Edited by Scott C. Lowe. 1 edition. Malden, Mass: Wiley-Blackwell, 2010, lk 140.
(12) Handwerk
(13) deChant, Dell. The Sacred Santa: Religious Dimensions of Consumer Culture. Eugene, Or: Wipf & Stock Pub, 2008, lk 193.
Mulle meeldivad jõulud, sest see tähendab puhkust, ega pole mul midagi nende vastu. Minu jaoks on aga oluline tunda ka mündi teist poolt, mis on jõulude puhul päris ere. Pühadeaegsest lähisuhtevägivallast räägitakse avalikkuses aina enam, kuid patuoinana nähakse sageli vaid alkoholitarbimist. Aga sama suur roll on meedial, mis esitleb meile ebareaalset peremudelit, ebareaalseid suhteid. Nimekiri asjadest, mida peab tegema, et veeta n-ö ideaalsed jõulud, on lõputu. Ja enamikeks asjadeks on vaja raha, aega või “ideaalset” pere, mida paljudel pakkuda pole. Nüüd lisa valemisse alkohol ja psühholoogilised mured ning ongi pahasti.
Lihtne on öelda, et hoiame teineteist või “rahulikku jõuluaega”. Mida see tähendab? See lisab ainult pinget. Mina mõtlen, et võiks soovida seda, et me räägiks välja, mis pinget või pahameelt tekitab. Räägi välja, mis närvi ajab, aga nii, et see ka kuhugi viiks. Siin aitab lihtne skeem, mida nimetatakse mittevägivaldseks suhtluseks (NVC): vaatlus, tunded, vajadused, soov. Väljendage end ausalt ja südamest läbi nelja komponendi ja kuulake empaatiliselt ilma kriitika või süüdistusteta “Ma küsisin sinult küsimuse, mille peale sa ägestusid. Kui sa oma häält tõstad, tunnen end ärevana, sest kardan, et et keegi saab haiget, kuid ma pean teadma, et on turvaline. Ma eelistan, et sa kuulaksid mu küsimuse ära ja kui miski sind häirib, siis sa ütleksid mulle, mida sa tunned ja soovid, et ma teeksin teisiti.” Mulle on tunnete väljendamisel alkohol olnud suureks abiks, heaks lükkeks. Nüüd julgen ka kainelt oma tundeid väljendada. Selle võtsin pühadeajast kaasa.
