Lifestyle
2025
Paula-Stina Tasase sõnad, Taavet Kirja pildid

Riietus ei ole tänases märulmaailmas kuidagipidi põletav teema, aga sellest tingitud ebamugavus võib rikkuda seda pisukest rõõmu, mida päev muidu pakuks. Kui noogutad, loe edasi.

Ajalooliselt on riiete kordumatus tähistanud rikkust. Näiteks Elizabeth I riidekapist võis kroonikute andmetel leida üle 2000 kleidi. Seejuures pidagem silmas, et ükski neist juveelidega kaetud rüüdest ei tulnud Hiina tehasest – sel lihtsal põhjusel, et tehaseid veel polnud. Ja noh, Hiina polnud ka veel britid jõudnud. Natuke aega edasi kerides jõuame 18.-19. sajandi tööstusrevolutsiooni, mis tõi endaga riiete odavnemise. Nüüd võis ka keskklassi rahvas tänu soodsale materjalile ja masinate kättesaadavusele endale kallima välimusega rõivast lubada. Teisisõnu, sündis kiirmood, mis kiirustab meid takka tänaseni.

Mäletan, kuidas noore moetudengina vaatasin pilte Steve Jobsi iga päev korduvast kostüümist, mis koosnes mustast kõrge kaelusega sviitrist, teksast ja dad shoe’st, ning kortsutasin kulmu. Sul on raha ja võimalused, miks katta end millegi nii igavaga? Steve’i põhjendus oli aga praktiline: „Miks raisata väärtuslikku vaimset energiat küsimusele, mida hommikul selga panna?’’ Tollal ei mõistnud ma, milleks vaimset energiat sedasi hoida on vaja, aga nüüd, 10 aastat hiljem, vaatan teda hoopis teise pilguga. 

Psühholoog Barry Schwartz nimetab seda otsuse paradoksiks: rohkem valikuid ei tähenda rohkem rahulolu, vaid vastupidi, suuremat stressi. Korduva outfit’i mees on ka Barack Obama, kes on öelnud, et proovib langetada võimalikult vähe otsuseid sellistes lihtlabastes asjades nagu riietus või toit. Tal on lihtsalt tähtsamaid asju teha. Steve’i või Baracki edu mul ette näidata ei ole, aga ühe rõivastuse rotatsioonis kandmist naudin küll. Ehk tuleb edugi järele?

Kui peatoimetaja Anne mullu aasta hakul minult kantud trendide kohta küsis, pidin tõdema, et mu tavaks oli ühe aastaaja kohta maksimaalselt kahe outfit’i kandmine. See polnud kuidagipidi tahtlik otsus, vaid lihtsalt juhtus nii. Küll mõtlesin, et peaks eksperimenteerima kogu riidekapi ulatuses, aga hommikul valisin ikka ja jälle sama kahe ansambli vahel. Kui tean, et sissekantud komplekti puhul kulub mul riietumisele vähem kui 3 minutit, aga uue sobitamisele 15-∞, siis milleks riskida? 

Siinkohal ei pea ma silmas esteetilist riski, vaid eelkõige vaimset. Mis siis, kui selle päeva maratonkoosolekul mul liiga palav või külm hakkab, püksid pigistavad või miski soonib? On inimesi, keda säärased pisiasjad ei heiduta, aga on minusuguseid, kelle jaoks muudab see keskendumise ja olukorra nautimise võimatuks. Kes ei riski, se…llel on mugav? Aitäh, see sobib.

Vahel kolleegi uut ja põnevat riietust nähes (tervitused, Loreta!) leian end õrnast kadedusetundest – see on terav peegeldus minu otsusele mitte eksperimenteerida ja võrdub justkui laiskusega. Teemat uuristades hakkas mulle laiskuse tagant aga kiindumus paistma. 

Näiteks toon oma möödunud aasta raskeima minnalaskmise, milleks oli truu Martensipaar, mis mul pärast seitset aastat kandmist ja parandamist lõpuks prügikasti tuli panna. Kandsin neid suvel ja talvel, kleidi ja dressiga, moodustasime ansambli iga riideesemega…. Võiks öelda, et kasvasime kokku. Teoorias saaksin endale uued tellida, aga see pole päris see. Just nende saabastega oleme koos palju läbi käinud ja selles on minu jaoks mingi väärtus. 

Kui teaduse huvides oma garderoobi uurisin, leidsin et enamus riideid on seal olnud kauem kui viis aastat. Üks põhjustest on see, et mulle ei meeldi uute asjade otsimine ega sissekandmine. See on nagu uute inimestega tutvumine – ja mina eelistan vanu häid sõpru. Miskipärast on nii, et mida rohkem ühte eset kannan, seda armsamaks see mulle saab. Minu silmis pole vahet, kas tegemist on disainerbrändi, kaltsukaleiu või kiirmoe tootega – kui see teenib mind hästi ja kaua, oleme sõbrad. 

Oma praegust talvejopet otsisin neli aastat. Pärast lugematut arvu proovimisi ja mitmeid tagastamisi leidsin endale lõpuks jope, mida olen kandnud iga talve iga päev. Ei, see pole kuidagipidi eriline, see on kõige lihtsama lõikega lühike must jope, mis on täidetud sulgedega. Kuna ma tean, et tahan teda kanda kõigega ja teha seda kaua, siis ei saanud ma lihtsalt leppida peaaegu-sobiva mudeliga. 

Ühe suurema saastajana maailmas toetub moetööstus arusaamale, et riided kaotavad ajas väärtust. Nooremana kulutasin minagi riietele palju aega ja raha. Tahtsin proovida uusi stiile, kanda erinevaid identiteete. See oli põnev ent väsitav. Kui aga enesepilt on selginenud ja tead, milles end hästi tunned, pole sul enamat vaja. Aeg-ajalt surfan ikka Yagas või astun sisse Humanasse, aga seda enamasti selleks, et asendada mõni otsad andnud vana lemmik või niisama ringi uudistada. Kuidagi on läinud nii, et šoppamine kui selline on mu hobide seast kadunud. 

Lõppeks üks kummardus nende poole, kes teavad, milles end hästi tunnevad ja auga oma ühte outfit’i kannavad. See võib tunduda esteetiliselt igav, aga on vaimule väga vabastav. Kui pöörame vähem tähelepanu viktoriaanlikule kostüümidraamale ja rohkem sellele, milles end päriselt hästi tunneme, on ka meel rahulikum.

Sõnad: Paula-Stina Tasane

Pildid: Taavet Kirja

Modellid: 10/10 riided