Patrick Soome is a jewelry artist, music enthusiast and admirer of all things black. His unique, dark creations live on his website, while his show Black Lake flows through the airwaves of Ida Radio. Today, you also get a rare peek into his black-and-white, dreamlike world—both in wardrobe and home. And now, let us switch to Estonianッ
Riided ei ole tähtsad. Ma kogun neid pigem mingi mõttelise arhiivi tarbeks, kus riiulid on organiseeritud, riidepuud ühte värvi ning kõik arhivaarid kannavad samasugust ülikonda.
Vähem on piisav. Vaadates oma riidekapi suurust ning selles leiduvat, olen rahul, sest ilmselt ei võida ma kunagi seda “elu-lõpus-kõige-rohkem” mängu. Kvaliteet ületab kvantiteedi. Samu riideesemeid on mul tihtipeale mitu, sest nii on lihtsalt mugav. Seejuures kõige rohkem ruumi võtavad mu kapis pintsakud. Näiliselt on nad kõik samasugused – musta värvi ning pigem suured. See korduv muster stangel tekitab aga stabiilsust, rahu, ja tunnet, et vähemalt midagigi siin elus on veel minu kontrolli all.
Viiendat nädalat järjest sama pintsakut selga panna on eufooriline – see vist ütleb minu kohta nii mõndagi. Kordus ja kord käivad käsikäes. Olengi iseenda täiuslik kordus.
Ülemise komplektiga ma arusaadavatel põhjustel liiga tihti välja ei satu. Lavalaudadel on kõik pikk ja lohisev lummavalt kaunis, aga let’s get real. Rick Owensi üüratult pikk seelik, jakk ning pika sääre ja paksu tallaga jalanõu, Eve Hansoni viigipüksid. Kui sellest võrrandist eemaldada seelik, on tegemist vägagi kantava ning mugava komplektiga. Järjekordset impulsiivset ostu Owensi poes sooritades olin juba eos kindel, et antud tükk liiga tihti päevavalgust ei saa nägema. Lootus sureb aga viimasena, ehk ootab ta veel oma aega ja kohta? Mõne asjaga on lihtsalt tunne, et seda on vaja, isegi kui ta enamuse ajast kapis veedab.
See tuusa lahendusega Rick Owensi särk-maika annab võimaluse väheste liigutustega kogu välimus ümber mängida. Olen seda kandnud nii avamistel kui ka keset nädalat toimuvatel õhtusöökidel. Marimekko laiad püksid ning sekkarist skooritud massiivsed lühikesed püksid tekitavad hea kihistumise.
Stiilile ei ole võimalik anda definitsiooni, kuid selle puudumise tunneb kaugelt ära.
Stiililt olen alati olnud pigem minimalist. Nii aastaid tagasi kui ka praegu. Mida vähem detaile, seda parem. Kümneid kordi kolimine on mammonale oma abistava käe ulatanud – niisiis on mu riiete näol tegemist selekteeritud valikuga, mida mingi hinna eest maha jätta ei saa. Värvidest on järel must, harva ka valge. Muidugi talletavad riided endas koha- või ajaspetsiifilisi mälestusi, aga pole just eluterve olla sellest liialt sõltuv või mõjutatud. Milleks igatseda taga asju, mis elust eemaldatud on? Kord sai see otsus tehtud ja nutulaulu saatel kristalli hõõrumine meid enam ei päästa. On, mis on.
See kõrge kaelusega massiivne Balenciaga pusa on ilmselt üks soojematest esemetest minu kapis. Reet Ausi teksad ning vanadest Levi's teksadest tehtud seelik selle peal on kokku üks korralik denim-ruudus-laks vastu vahtimist. Ja et seda suurt soojust ja mugavust mõne villiga balansseerida, on mu lemmikud antud tööpostil Bottega Veneta nahast saapad. Need on ka ühed ainukesed päriselt veekindlad jalanõud minu kollektsioonis.
Oma olematu stiiliteadlikkuse filtrivabal jagamisel ning iseenda stiilimudijaks tituleerimisel on võimalik leida mitmeid puutekohti probleemse ego ning enesehinnanguga. Kõrgemat intelligentsi näitab pigem tagasihoidlikkus ning alandlikkus ümbritseva suhtes.
Stiiliga ei saa petta. Ja valetamine ei ole ilus. Käsi pintsakutel võin vanduda, et igapäevase riietuse juures on minu jaoks kõige olulisem nn väljakujunenud ülikond, mille igal momendil kaitseks peale võtta saan. See on lihtne viis vähendada tänaseks liigagi tavaliseks saanud mõttetut stressi millegi nii argise suhtes.
Mugavus kaalub üles kõik muu, eriti veel kiire elutempo puhul, kus hilinemine on väljavabandamatu paratamatus.
Maailm ei keerle ümber minu ega oota, kuni ma omale tänaseks sobilikud riided leian. Äkki peaks kõigil inimestel olema samasugused ülikonnad, et kaoks võrdlemine ja klassifitseerimine? Äkki ulmekirjanikel on õigus? Tulevik on universaalne vormirõivas, mis välistab ebaterve võrdlemise ning inimene saab lõpuks päris asjadega tegeleda. Äkki lõpetaks maailm siis vastassuunas keerlemise ja kõik oleks parem?
Stiil algab eneses kahtlemise, endas pettumise ning sellest tuleneva analüüsiga samas punktis.
Üks uuemaid tükke minu kollektsioonis on see eritellimusel valminud suur ja raske mantel. Läksin segase jutu ja veel segastemate ideedega jälle Triin Keeki juurde. Triin vaatas otsa, pööritas silmi ja ütles, et ega tal siis muud üle jää. Ja paari kuu pärast sain ma ta kätte. Kanga lugu on siinkohal märkimisväärne. Triin kaevas oma kapipõhjast välja selle 1979. aasta märgisega villase kanga, mille ta kunagi aastaid tagasi ühelt laomüügilt leidnud oli. Pani kõrvale, et sellest kunagi endale mantel teha. Läks aga teisiti ning see annab minu jaoks mantlile omamoodi lisaväärtuse. Üldse võib öelda, et olen äärmiselt tänulik ja õnnelik selle üle, et omale sõbrast rätsepa olen leidnud. Tema poole saan pöörduda nii lihtsamate kui ka keerukamate ideedega.
Rick Owensi pikkade käistega suur särk ning lõhikutega lühikesed püksid on ääretult mugavad. Nii ka need ohtralt kasutust leidnud Balenciaga tossud, mida kannatab kanda nii suure leitsaku kui ka suurema külma korral.
Kui riiete kandmisel oleks Wrapped (aastakokkuvõte), oleks see komplekt seal kindlasti sees: Rick Owensi T-särk, püksid ning tossud ja Triin Keeki õmmeldud särk. Ja nii ongi. Ajaga on tekkinud teatud signature look või teisisõnu turvakomplekt, mis ei vea kunagi alt ning hoiab kokku aega ja ajurakke, kui on parasjagu elu ja elamisega vaja tegeleda.
Fotod: Silver Mikiver
Intervjuu: Anne Vetik & Paula-Stina Tasane