Režissöör Triin Ruumet on olnud Smilersi ja Hendrik Sal-Salleri fänn aastaid: "Smilersi muusika on mind saatnud varateismelisest ajast peale. Mäletan, kui ma istusin üksinda kodus täispuhutavas tugitoolis ja kuulasin klappidest täisvolüümil “Jalgpall on parem kui seksi” ja sain juba siis aru, et see on parim bänd Eestis. Smilers on minu jaoks midagi väga ikoonilist. Ma ei tea, kuidas see teistele inimestele mõjub, aga minu psüühika püüab sealt mingeid sakraalseid allhoovusi, mida ma ei hakka ratsionaalselt seletamagi. Mul on näiteks Hendriku number telefonis nime all “Jumal”, võib-olla seletab see natuke asja.
Minu jaoks on ta müstiline saladus, kes oskab lihtsas keeles väljendada tugevat emotsiooni, mis jääb kusagile sügavale ridade vahele, hüpnotiseerides kõiki neid, kes lasevad ennast hüpnotiseerida. Ta on maag, kes lihtsalt tajub inimesi ja teab, mida publikuga teha. Sal-Salleri puhul polegi mõtet tema olmelisse olemisse süveneda, sest ikoonil tuleb lasta olla ikoon – siis on tema toime kõige tugevam."
Režissöör Madis Ligema on läinud veel kaugemale ja teinud Hendrik Sal-Sallerist ning Smilersist dokkfilmi "Sal-Saller: See on see, mis paneb elama." Ka tema näeb Salleris midagi üleloomulikku: "Hendrik Sal-Saller on üks väheseid Eesti muusikuid, kelle laulude sõnad elavad eesti inimeste peades täiesti iseenesest. Tema lood ei ole lihtsalt laulud, vaid osa meie ühisest identiteedist. See oli minu jaoks algusest peale käesoleva dokumentaalfilmi käivitavaks faktoriks – hämmastav, kuidas keegi on ennast nii sügavale meie kultuuri kirjutanud?
Sal-Salleri tekstides on midagi väga olulist – need on lihtsad, aga täpsed! Ta oskab panna sõnadesse tundeid, mida kõik ära tunnevad ja see oskus teeb temast enamat kui lihtsalt laulukirjutaja. Sal-Salleri näitel võib öelda – kui sa oled oma teele truu, kui sa annad endast kõik, siis see tee viib sind kuhugi. Ja see võib olla suurem, kui sa ise oskasid arvata. “See on see, mis paneb elama” räägib sellest, kuidas Hendrik on sinna jõudnud. Ta ise on öelnud, et sa ei tea kunagi, kuidas asjad lähevad: kas läheb kolm aastat või kolmkümmend, aga kui sa oled pühendunud, siis see on ainus asi, mis loeb."
Mina isiklikult leian, et Hendrik Sal-Saller on Eesti ainuke tõeline rokkstaar ning üks parimaid riietujaid. Tema flambojantne garderoob mõjub tänu Sal-Salleri (maagilisele?) olekule maskuliinselt ning väljapeetult. Ta kannab mängleva kergusega välja nii litrilised pintsakud, sametised kuued kui ka veripunased kauboisaapad. Kuid mis seal ikka jaurata, kui oma garderoobist soostub rääkida "Jumal" isiklikult. Hendrik Sal-Sallerit jäädvustas Silver Mikiver.
Raske öelda, kas niisama riided tähtsad on, ma mingi moemees ei ole. Küll aga on tähtsad esinemisriided. See uskumus on mul ilmselt pärit lapsepõlvest, kui vanematega ringsõitudel käisin. Mäletan, et keegi niiöelda tänavariidega lavale ei astunud.
Igasugu erinevad ajad on olnud. Punkmeestena näiteks olimegi kogu aeg sellised, vormis ööd ja päevad. Pungi puhul läks musa ennekõike, see oli nii raju. Art rock näiteks ei kõnetanud. Tagantjärele teada, et Pistols oli väga läbi mõeldud ka visuaalselt. Meie seda siis ei teadnud, proovisime lihtsalt samamoodi haaknõelu pintsaku peale sättida.
Smilersiga oli stiili tähtsus algusest peale väga selge. Panime end 1970ndate teemasse, nii musas kui ka riietuses: sametpinstakud, pikad juuksed, alt lainevad püksid.
Käisime ka muidu nii riides, see stiil tuli orgaaniliselt. Selline kraam meeldis meile kõigile, mulle muidugi eriti.
Otsisime kunagi kooslusesse tüüpe, vaja oli trummarit. Muusikuid bändi otsiti siis ajakirja kaudu: mingeid meile ei olnud, võtsid numbri ja helistasid. Trummariga oli siis nii, et leppisime kokku rongijaamas kohtumise. Kuidas teda ära tunda? Tüüp ütles, et “Mul on punased altlaienvad püksid ja Alice Cooperi plaadid kaasas.” ehk siis oli selge, ilma kuulamata, et see vend on meie bändi trummar.
70ndatest liikusime edasi iseeneslikult. Näiteks altlaienevad püksid on poodidest lihtsalt ära kadunud, neid ei saagi enam kuskilt.
Raske öelda, mis inimese stiilseks teeb. Ma ise ei pea end stiilseks. Lihtsalt ekslen pimedas ja panen hullu, kannan seda, mis parasjagu meeldib. Ma ausalt ei jaga matsu selles osas. Teen oma asju, mis tunduvad lahedad – teinekord on ka maitselagedus väga äge. Mõnikord, kui naine ütleb, et ära nii küll välja mine, siis igaks juhuks kuulan teda.
Asjad on veidi mälestuste eest: kergekäeliselt ma midagi minema ei loobi. Mõned on sellised, mis tuletavad meelde näiteks Smilersi algusaega või mõnda muud erilist hetke. Muidugimõista taaskasutan iseenda asju. Mõni ese seisab mul 10-15 aastat ja kui selle taas selga panen, näeb see täiesti okei välja. See on tavaline just lavariiete puhul.
On asju, mis olen ära andnud ja siis kahetsedes mõelnud, et ai kurja, praegu oleks nii hea just seda kanda. Mälestused loevad.
Kui teed aastas 100 ja pluss mängu, siis asjad ikka kuluvad. Ja ühtede ning samade riietega ei saa ju mängida. Nädalavahetusel võib olla 3-4 erinevat esinemist ehk siis jumal hoidku, kui keegi peaks juhtuma seda bändi samades riietes vaatama?!
Vanasti vahetasime ka keika jooksul riideid, nüüd oleme laisemaks läinud ja päris nii ei tee.
Mingit väga kindlat esinemiseelset rituaali meil pole, aga hiljemalt 20 minutit enne lavaleminekut on kogu bänd riietusruumis ja kisub oma kostüümikotte lahti. Alguses, enne raiderite ajaarvamist, pandi ikka imeks, et me riietusruumi nõuame. Öeldi, et kuulge, äkki saate kuskil vetsus end riietatud... Siis tuli selgitada, et meil on siin 5 matsi, kes päriselt pükse jalast ja särke seljast peavad võtma, ja meil on ikka päriselt seda garderoobi vaja.
Riietega on nagu toiduga: pole olemas midagi, mida ma ei sööks või selga ei paneks. Kõik sõltub kontekstist. Ma pole endale nii rajusid piire seadnud, et ei võiks teha seda, teist või kolmandat. Ja arvamused – need peavad aastate jooksul muutuma. Varem või hiljem tuleb oma sõnu süüa, nii riiete kui ka kõige muu osas.
Me ei ole moeikoonid ega leiuta jalgratast, aga kindlasti oleme lavariietumise kultuuri Eestis mõjutanud. Vanasti mindi lihtsalt T-särgis ja teksapükstes lavale, nüüd on asi arenenum. Muidugi ei saa seda 100% Smilersi õlule panna, aga usun, et oleme oma visuaalse erisusega ka riietumiskultuuri laiemalt mõjutanud.
Oli aeg, mil kandsime musti teksaseid ja nahktagisid. Siis tuli järgmine bänd ja hakkas sama tegema. See tähendas, et pidime midagi uut välja mõtlema. Kõik sõltub fluidumist ja sellest, mis kamp on. Mulle meeldiks tegelikult veel rohkem lavalisse riietusse panustada.
Väga ausalt öeldes pole mulle silmapaistvalt laheda lavakostüümiga Eesti muusikuid silma jäänud. Veel ootan, et keegi mind just endale omase vägeva stiiliga šokeeriks.
Oma põhilise kaltsukakraami olen Helsingist saanud. Kuna Eesti kaltsukad pole enam soodsad ja hirmus palju tuleb seal tuhlata, siis külastan neid pigem harva. Välismaal ikka käin, just sain Chicagost hea noosi. Nüüd on nende nimi muidugi uhkelt vintage shop, mitte kaltsukas!
Londonis oli selline lugu, et üldse ei jaksanud ega viitsinud, aga poeg tahtis täiega ja no mis ma seal tänaval ikka niisama seisan? Läksin kaltsuretkele kaasa. Ja näed, leidsingi endale üht ja teist. Nii see käib.
Glamuurseid poode ma ei otsi, üldse pole ma suur poeskäija.
Poeskäimine on üks raske asi. Üldiselt lähen siis, kui kõik püksid on läbi ja midagi tuleb jalga panna. Kui leian õige paari, siis ostan kohe mitu paari samasuguseid, siis ei pea jälle mõnda aega minema. Ja noh, kui olen end ostlemisele juba häälestanud ja poodi kohale jõudnud, siis ilmselt ostan sealt veel miskit.
Suur šoppaja pole ma ka sellepärast, et mul juba on nii palju kraami. Pigem meeldib mulle olemasoleva kombineerimise oskust arendada. Tõenäoliselt olen selles üsna heaks saanud – muidu ei räägiks me sellest siin praegu. Pole mõtet endale ette kujutada, et oh, seda on nii palju kantud, teised ei pane seda tähele. Keegi järge ei pea.
Praegu on elu eriti lihtne – mu naine lihtsalt valdab seda riideteemat ja ma ei pea isegi proovikabiini minema. Ta ütleb mulle õige numbri ja nii ongi. Kui mul on näiteks teksaseid vaja, siis ütlen talle värvisoovi ja ta toob mulle ideaalsed püksid.
Ehted on mulle eluaeg meeldinud. Mõned on tähendusega: mäletan täpselt, kellelt ja kuidas need saanud olen. Teised on suvalised, lihtsalt kusagil külge jäänud. Kui soojamaa reisil käin ja kõik küljest ära kraabin, on kohe imelik olla. Kaelavõrud püüan ainult ära võtta, et päikese käes suuri rante ei jääks.
Bänditegemine ei käi nii, et lähme teeme lihtsalt ära. Sa paned riidesse, sa lood meeleolu. Nii tekib ka lavale kindel energia. Riietel on selles oluline roll.
Kord kirjutati meile, et plaan on ühele trammile Smilers nimeks panna. Me ei mõelnud välja, miks sellest keelduma peaks, seega ütlesime jah. Nüüd on see tramm päris mitu aastat ringi sõitnud: vanasti Kopli vahet, nüüd Kadriorus. Kui mitu bändi on maailmas, kellel on oma tramm!?