WWW seeria kolmandas loos piilume sisearhitekt Birgit Palki imeilusasse Kalamaja kodusse ja põnevasse riidekappi. Birgit on viimased 10 aastat tegutsenud sisearhitektina ning tänaseks avanud omaenda büroo Tallinnas. Tema portfell on mitmekülgne – alates eraresidentsidest ja bikiinibutiikidest kuni autoesinduste ja riigigümnaasiumiteni. Sama mitmekülgsus iseloomustab ka tema garderoobi, kust leiab nii naiselikke puhvkleite kui ka söörikaid ülikondi. Astume sisse ja vaatame lähemalt?
Mulle meeldivad lihtsad riided, millel on mingi vimka sees. Olgu selleks siis erilisem vorm volangide näol või mõni põnevam lõikeline muudatus lõhiku, voldi või viigi näol. Sama töö teeb minu jaoks efektne kangas. Üleüldse meeldib mulle lihtsus, millele on veidi vinti peale, aga mitte üle keeratud.
Must ülikond on mu go-to outfit. Kui ma midagi selga panna ei oska, siis töötab see alati, pulmadest matusteni. Mul on kapis vähemalt 5 paari viigipükse ja ca 3 musta pintsakut. Kui teist värvi pintsakud juurde liita, saab siit mitu head ülikonda kokku miksida. Samuti leian, et tegelikult on hea lõike ja materjaliga viigipüksid mugavamadki kui teksad, seega kannan neid meelsasti.
Mure on ainult see, et olles võrdlemisi lühikest kasvu, pean püksid õmblejal alati lühemaks laskma teha – see tuleb siis by default iga püksipaari hinnale juurde. Seda tüüpi klassikalist, kuid omamoodi sisselõikega pintsakut otsisin ma kaua ja leidsin lõpuks Venroy poest Sydneyst. Kindlalt üks lemmikesemeid mu riidekapis. Kaua otsitud kaunike!
Ma ei oskagi öelda, mis hetkel riided minu jaoks oluliseks said, aga kindel on see, et nad on mulle alati eneseväljenduse vormiks olnud. Lihtne on ju kodust väljuda dressides või mustades teksades, aga kui otsida kapist selga mõni kleit, tekib kohe veidi erilisem tunne sisse. Samas maal olles on jällegi ütlemata mõnus jalga panna villased sokid ja vana auguline pusa. Nagu erinevateks tujudeks on mul hunnik parfüüme, nii on mul ka seinast-seina riideid: glämmidest puhvidest koduste auku kantud villasokkideni.
Keskkoolis jõudsin olla nii punkar kui ka tibi. Meenutada on küll hirmus piinlik, aga ilmselt peabki kõik stiilid läbi proovima, et leida see oma ja õige. Viisakamalt hakkasin riietuma ülikooli ajal, sest erialase maitse kujunemisega tekkis ka teatav teistmoodi stiililine tunnetus.
Üldiselt meeldib mulle riietuda esinduslikult, aga omamoodi esinduslikult. Ma ei järgi vanakooli nõuet, et pihikseelik peab üle põlve pikk olema, aga särk võiks siiski triigitud ja üldilme kasitud olla.
Kuna kannan palju musta, siis on minu jaoks vorm ja lõige need, millega silma paista.
See kleit oli mul eelmise aasta arhitektuuripreemiate jagamisel seljas ja on nähtavasti mu ‘’õnnesärk’’, sest tõi auhinna ka!
Mis seal salata, ikka vaatan teiste inimeste riideid! Meeste puhul on mul kombeks esimesena jalanõusid vaadata. Imelik kiiks, aga jalavarju valik võib inimese kohta päris palju jutustada.
Mul on rumal komme osta endale kleite, mille puhul tean, et mul neid väga kuskil kanda pole. Aga no kui nii väga meeldib, siis mis sa teed? Viid ikka koju. Niisiis on mul kapis paras hunnik Roberta asju, mis tegelikult väga tihti päevavalgust ei näe. Sedavõrd erilisem aga kui mõnel tähtpäeval selga passib panna.
See pluus lennutab mind alati ühte halenaljakasse mälestusse, mil suutsin end restoranis küünlaga põlema süüdata. Saime kaaslasega kerge ehmatuse ja kõhutäie naerda. Õnneks üks osavate kätega õmbleja parandas selle ära ning nüüd iga kord, kui selle selga panen, tuleb naeratus näole ja meenub see romantiline ent naljakas õhtusöök.
Hea stiilitunnetus on minu jaoks see, kui inimene suudab lihtsaid riideid kanda ja kokku miksida nii, et tulemus on silmatorkav. Seejuures kvaliteetsed materjalid ja aegumatud lõiked toovad alati võidu koju. Meeste puhul torkab see eriti silma! Üldse tundub mulle, et kui mees võtab vaevaks end kenasti riidesse panna, on see silmale kuidagi eriti suur pai. Näiteks Stanley Tucci ja Vincent van Duysen – šikid mehed. Viimase arhitektuurne looming on ka muidugi täiesti hingemattev.
Nägin seda kleiti poe vaateaknal ja lunisin siis viimase eksemplari otse mannekeeni seljast endale. See on konkreetne jõulukleit: juba teist jõulu ei pidanud ma mõtlema, mida selga panna.
Riietega annab palju esmamuljet mõjutada – hoolitsetud, puhas ja viisakas outfitis äripartner tekitab ilmselgelt rohkem usaldust. Ja kui tal veel midagi põnevat seljas on, siis tekib ka uudishimu. Erialaselt olen kusjuures märganud, et kui mulle meeldib inimese riietusstiil, siis üldiselt kattub ka meie arhitektuurialane maitse ja keel.
Mul pole eesmärki, et kõigel, mida oman, peab disainersilt küljes olema. Pigem meeldib mulle kombineerida laiatarbekaupa disainerasjadega, seda nii riiete kui ka mööbli puhul. Disainertooted vananevad muidugi väärikamalt ning on oma olemuselt aegumatud. Nendega tean, et saan mudeli ka 10 aastat pärast selga panna ja keegi ei saa arugi, et see nii vana on!
See kasukas kuulus kunagi mu vanaemale. Tänaseks on see tema jaoks aga liiga raske ja nii sain selle kandjaks mina. Suure pakasega on see maailma kõige parem kate! Muidugi veidikene tilgub süda verd, sest tegemist on ju päris loomaga,
aga samas on see kasukas juba siin, minu käte vahel, ja kannab endas nii palju mälestusi – parem kannan neid väärikalt edasi. Sel kasukal on omajagu bravuurikas aura. Niisiis ehitusobjektile sellega ei lähe, aga teatrisse igatahes.
Intervjuu: Paula-Stina Tasane
Fotod: Silver Mikiver
Eriline tänu: Photopoint <3