WWW ehk What We Wear rubriigis saad tutvuda inspireerivate tüüpide kodude ja riidekappide sisuga. Tänaseks kangelaseks on kunstnik, flanöör ja vintage rõivaste kollektsionäär Madis Laur, üldsusele tuntud kui Madu. Neile, kes hindavad irooniat ja teistmoodi vaadet linnaelule on rangelt soovituslik jälgida Madu instat.
Ülikooli esimestel aastatel hakkasin tihemini käima second handides ja algul pakkus pinget leida sel ajal kuulsaid kaubamärke nagu Lacoste, Armani, Hugo Boss jne. Eks see oli selline mäng, et saad vähese raha eest lubada omale midagi paremat. Aga samal ajal pakkusid huvi ka muud erilisemaid riideesemed, mantlid, kasukad, dressipluusid, mütsid, nahktagid. Peamine oli ikka see, et teistel sellist ei oleks. Ja meeldis ka inimesi närvi ajada, meeldib siiamaani. Paned kasuka selga ja kedagi see kuskil endiselt häirib, nagu 25 aastat tagasi. Eks siis saigi enda peal katsetatud ja vaadatud, et mida on enamvähem okei kanda ja mida mitte. Suureks inspiratsiooniks olid filmid Fight Club, Donnie Brasco, Goodfellas, Scarface.
Kui on selline keskmine Eesti ilm, ehk niiske ja külm, siis minu jaoks on oluline, et oleks soe ja mõnus. Salli mulle kanda ei meeldi, seda asendab hea villane turtleneck, jopesid ja jakke on palju, neid saab vahetada, siis mingid teksad ja midagi jalga ja ongi kõik. Vahel kannan nädal aega samu riideid, ei viitsi üldse mõelda, talv on vaimselt üsna kurnav ka. Kui kodust välja saab on juba väga hästi. Kevadel vaatan oma riidekappi jälle teise pilguga, kui päike välja tuleb, lähevad riided ka lõbusamaks.
Kahjuks või õnneks on asi tegelikult lihtne, et kui sa paned puhtad ja ilusad riided selga, siis arvatakse sinust paremini ja on ka rohkem uksi avatud kui väljaveninud hallides dressipükstes ja viltu tallatud tossudes. Riietega saab kindlasti saata sõnumeid, kellele ja mida, seda peab igaüks ise vaatama.
Ei mäleta, mitmendas klassis käisin, aga riidepoodi oli saabunud kangas, mille peal olid palmid ja kiri Hawaii. Ema õmbles sellest lühikesed püksid. Koolis selgus, et nii mitmelgi klassivennal olid emad samasugused püksid õmmelnud. Kõik emad oskasid õmmelda ja kui mingi vähegi ägedam kangas müügile tuli, siis kõik seda ka ostsid.
Vend oli 80-ndatel punkar ja väikese poisina tundus see kõige ägedam asi üldse. Panime sõbraga mõlemad oma vendade punkaritagid selga, nende käest muidugi luba küsimata ja läksime kontserdile, kraaniveega harjad pähe, pesulõks kõrva. Jope oli suur, neete täis, pandlad kõlisesid. Tunne oli super.
Kui vanaema sõbranna saatis mulle Ameerikast teksapüksid, mis olid mitu numbrit suuremad, siis keerasin alt sääred kuus tiiru üles, tõmbasin ülevalt vöö kümme sentimeetrit pingule ja käisin nendega nii kaua, et ainult ribad olid järgi. Hiljem lappis ema põlved mingi ruudulise kangaga ära ja lasin veel natukene aega edasi.
Stiil on segu erinevatest omadustest, kõigil pole maitset ja raha eest seda osta ei saa. Kõigil pole seda vaja ka, tore, kui mõnele on antud. Kui kõigil oleks hea maitse ja nad hindaksid kvaliteeti, siis ei saaks ju suurem osa asju müüa ja majandus jääks seisma. Hahahaa.
On inimesi, kellele sobivad kõik riided, ja on inimesi, kes võivad ükskõik kui palju pingutada, aga nad lihtsalt ei kanna neid riideid välja. Riided ei pea olema kallid, ei pea olema erilised, aga mõnel lihtsalt on see miski ja teisel ei ole.
Välismaalt on üks lemmikuid stiilikunne rootslane Alladin Philippe Faily. Talle ja tema sõpradele kuulub väga äge vintage pood Broadway and Sons. Tema stiil ja kõik seal poes müügil olev kraam meeldib. Eestist Kris Lemsalu, imetlen tema oskust ja viitsimist teha igast päevast etendus uue tegelaskujuga.
